Mida õppisime WDBE 2020 konverentsilt?

Septembri lõpus toimus rahvusvaheline virtuaalne tippkonverents WDBE 2020 (World Summit on Digital Built Environment), kus sai avastada, milline näeb välja üks võimalik visioon tuleviku Talsingist ning kus tutvustati, milliseks kujuneb meie elukeskkond 10-30-100 aasta pärast. Konverentsil võtsid sõna maailma linnade ja elukeskkondade planeerimise tipp-professionaalid ning visionäärid, sealhulgas Peter Vesterbacka ja Martin Fischer. Lisaks ettekannetele sai osaleda töötubades, sõlmida ärikontakte jpm.

Konverentsi korraldasid Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Digitaalehituse klaster, Soome Keskkonnaministeerium, KIRAHub ja Soome Tsiviilehituse Liit (RIL).

Konverentsi programm jagunes kaheks. Oli n-ö Helsingi päev ja Tallinna päev. Tallinna päeva moderaatorid olid Hele-Mai Metsal Tallinna Sadamast ja Jaan Saar Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist. Uurisin nende mõlema käest, millise mulje konverents neile jättis ning mis olid peamised konverentsi sõnumid ja meie ehitussektorit peegeldavad mõttearendused, mida nad tahaksid teistega jagada.

Hele-Mai Metsal, Tallinna Sadama arendusosakonna juhataja

Tegemist oli maailma tipptasemel konverentsiga, kuhu kogunesid esinejad ja kuulajad üle maailma. Virtuaalkonvrentsil olid olemas kõik n-ö tavakonverentsi võimalused, seal sai Linkedini kaudu kontakte luua ning omavahel suhelda. See, et suhtlus sellisel kujul nii hästi töötas, oli minu jaoks väga positiivne üllatus.

Ehitusvaldkonna innovaatilised tehnoloogiad, mida sõnavõttudes tutvustati, ei üllatanud. Need on ammu olemas olnud, aga probleem on selles, et neid ei kasutata või ei julgeta kasutada. Viimased 100 aastat pole ehituses suuri muudatusi tulnud ja sektori tootlikkus on madal. Seda illustreerib kõige paremini ebaefektiivne aeg ehitusplatsil, mis ühe WDBE peaesineja Olli Seppäneni sõnul on kuni 80%. See number kujuneb nii, et enamus ehitusajast istuvad ehitajad lihtsalt jõude, ootavad materjale ja töökäske, lahendavaid projekti puudusi jne. See kõik aga on ju ressursikulu, mida saaks juba olemasolevate tehnoloogiliste vahendite ja süsteemidega nende kasutamisel ära hoida. 

Oli ka teisi huvitavaid mõtteid erinevatest sõnavõttudest. David Weir-McCall Epic Games´st, kes oli üks konverentsi uuendusliku virtuaalkeskkonna loojatest, mainis, et me peaksime üha rohkem mõtlema sellele, et kõige digitaliseerimise tuhinas ei unustaks me ära inimest. Peale on kasvamas põlvkond väga üksildasi inimesi, kes juba lapsena oskavad väga hästi kasutada kiiresti arenevaid digitaalseid vahendeid, aga kes ei oska enam omavahel suhelda. Eriti selgelt paistab see silma praegu kestva pandeemia olukorras. See on asi, millele peab mõtlema ning töökorralduse mõttes on oluline, et me oskaks digitaalseid lahendusi maksimaalselt kasutada, kuid ei unustaks seejuures üksteisega ka päriselt suhelda. Seda ka ehitussektoris.  

Veel jäi WDBE-lt kõrva Talsingi tunneli arendaja Peter Vesterbacka seisukoht, et selliseid suurprojekte nagu tunnel võiks arendada nii, et esmalt tuleks luua neist digitaalne keskkond.  Digikeskkonnas saaks arendada ja testida uusi tehnoloogiaid ja agiilseid meetodeid, mängides digitaalselt läbi erinevad lahendusi, mis võimaldaksid ennetada kõikvõimalikke ettetulevaid probleeme. See muudaks ehitusetapis õigete otsuste tegemise oluliselt kiiremaks.  

Jaan Saar, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi digitaalehitusvaldkonna juht

Konverentsil esile toodud probleemidest on räägitud juba vähemalt 20 aastat. Nii nagu Hele-Maigi ütles, siis innovaatilised tehnoloogiad on sektoris olnud olemas juba ammu, aga neid lihtsalt ei rakendata. Ehitussektor koosneb 90% mikroettevõtetest, st alltöövõtjate alltöövõtjatest. Paarist inimesest koosnevas firmas puudub vajadus ja motivatsioon protsesse digitaliseerida. Aega on alati vähe ning lihtsam on töökäsud ja korraldused edasi anda telefonitsi või otse. Seega pole väga loota, et muudatused just sellest kontingendist pihta hakkavad, eriti kui hangete ainukeseks hindamiskriteeriumiks on odavaim hind. Pigem peame selles osas suurematele ettevõtetele lootma, kes on motiveeritud digitehnoloogiate abil oma tootlikust suurendama ja saavad seda nõuda ka oma alltöövõtjatelt. Kui suured ettevõtted enam ei soostu tegema koostööd digivõimekuseta ettevõtetega ja kui teenuse odavus pole enam kõige olulisem näitaja partnerite valikul, siis võib ehitussektori digipööre tulla väga kiiresti. Kindlasti juhtub see ka põlvkondade vahetusega, sest noored on paratamatult muudatustele vastuvõtlikumad.   

Teema on kahtlemata ka poliitiline. Selleks, et muudatused saaksid toimuda, on vaja poliitilist järjekindlust ja strateegilisi otsuseid, mis loovad eeldused tootlikkuse tõusuks ehitussektoris. Praegu on nii, et kõik need, kes midagi teha ei oska, saavad ehituses mingi töö ikka. Kasvõi kõige lihtsama labidatöö. Neid kõige lihtsamaid töid saab aga väga edukalt mehhaniseerida. Seda teed on mindud näiteks Norras ja Šveitsis, kus tööjõud on kallis ja platsipealne ehitus on viidud tehastesse. Meie poliitikud peavad otsustama, kas toetame jätkuvalt madala lisandväärtusega töökohtade loomist või proovime teadmistepõhise ühiskonna poole liikuda. Eestis pole ehituse mahtusid vaja ilmtingimata suurendada, pigem peame targemalt ja efektiivsemalt ehitama. Kuna meil jääb töökäsi pidevalt vähemaks, siis on oluline tööjõuresursse targemalt planeerida.