Kuidas andmete abil paremat elukeskkonda luua?

Kristel Uibo, Digitaalehituse klastri andmete töögrupi juht ja AS Usesoft projektijuht

Me elame ajastul, kus erinevate äppide, mobiilse positsioneerimise, kaamerate, internetilehtede, Google jne abil kogutakse tohutult andmeid, mis kajastavad inimeste käitumismustreid, liikumisharjumusi, maitse-eelistusi, mugavusvalikuid ja palju muud. Arenenumates paikades üle maailma on hakatud neid andmeid ka targalt ära kasutama ning planeerima inimesele mugavamat ja elamisväärsemat elukeskkonda.

Andmete kvaliteet riigiti on väga erinev ja erinev on ka nende kogumise viis. Mida kauem ja süstemaatilisemalt andmeid koguda, seda parema sisendi elukeskkonna arendamiseks sellest saab. Andres Sevtšuk Massachusettsi Tehnoloogia Instituudist on toonud näite Melbourneist, kus mitme aasta jooksul koguti jalakäijate anonüümseid liikumisandmeid. Neist ilmesid inimeste eelistatuimad einestamispaigad, liikumis-kellaajad ja ühistranspordi kasutusharjumused. Andmeanalüüsi tulemusena sai linna planeerida paremaid ja turvalisemaid kõnniteesid, ohutussaari ning mugavamaid ja kaunimaid alasid einestamiseks ja kohvipausideks. Tarkade otsuste kinnituseks kasutasid inimesed uuendatud linnaruumi veelgi enam. Lisaks on Sevtšuk toonud veel ühe huvitava näite Bostonis ja San Fransiscos läbiviidud andmekogumisest, milleks kasutati ühte kindlat GPSiga varustatud mobiili liikumisäppi eesmärgiga välja selgitada inimeste eelistusi kõnnitrajektoori valimisel. Kogutud andmetest selgus, et kõige tähtsamaks praktilistel jalutuskäikudel (loe: tööle või koju minnes) peeti lühikest distantsi. Pole üllatav, eks? Aga huvitav oli see, et inimesed eelistasid vältida n-ö pööramisi. Ehk siis nad soovisid minna võimalikult otse, aga kui kõige otsem tee polnud piisavalt turvaline, ilus või seal puudusid elukeskkonda mugavaks tegevad söögikohad, pubid, rohealad, siis oldi valmis jalutama ka pisut pikemat teed. Analoogne uuring tehti ka Hoodi linnas jalgratturite seas. Seal ilmnesid samad trendid, aga lisaks selgus ka see, et ratturid, kes sõitsid mürarohketel tänavatel, tajusid läbitavat distantsi pikemana kui see tegelikult oli ja eelistasid neid tänavaid vältida. Seega, neist näidetest saame järeldada seda, et inimene ei tee oma valikuid ainult kiiruse (jõuan ruttu kohale) järgi, vaid on valmis minema n-ö ringiga, et nautida mõnusat ning mugavat, turvalist ja looduskaunist keskkonda.

Ka Eestis on andmeid linnaplaneerimiseks kogutud. Näiteks arhitekt Raul Kalvo juhitud töögrupp uuris pealinna jalakäijate liikumist linnaruumis ja selgitas, kuidas liikumisi kaasaegse tehnoloogia abil kaardistada ning kogutud andmeid tõhusalt ja ülevaatlikult visualiseerida. Pealkirja “metaLINN” kandva uuringu eesmärk oli välja selgitada, kui aktiivses kasutuses on kesklinna erinevad piirkonnad ning kuidas see on seotud inimeste liikumiskäitumisega ja ruumi atraktiivsusega.

Huvitava mõttearenduse on toonud välja Kristjan Lepik Teleportist. Teleport on kogunud andmeid, mis aitaksid leida igale indiviidile kõige sobilikuma elupaiga maailmas. Inimesed on ju erinevad ning soovivad ka erineva suuruse, kliima, mugavuste või infrastruktuuriga elupaikasid. Teleporti andmekogumises võeti fookusesse milleeniumi põlvkond, kellest väga suur osa vastas, et oma senisesse elukohta nad elama jääda ei taha ning soovivad kolida ja teha tööd mõnes muus maailma linnas. Huvitava faktina jäi kõlama, et kolimisel polnud kõige tähtsam töökohast saadav tasu, vaid esimese asjana toodi välja elukeskkonna puhtus. Sellele järgnesid madalad elamiskulud, turvalisus, jalutusalade, rattateede ja ühistranspordi olemasolu, terviseteenused jne. Seega, kui üks linn soovib meelitada ligi andekaid milleeniumlasi, siis peaks nende teguritega linnaplaneerimisel arvestama. Tallinn selles kontekstis võiks olla päris edukas, võrreldes Londoni ja Singapuriga on meil puhas õhk ja elukeskkond mõnus, kuid suured miinuspunktid saame kehva rattateede võrgustiku ning olematu lennuliikluse eest. Seega mõtlemisainet jagub. Esmalt peaks muidugi panema paika Tallinna sihtgrupi ehk siis välja mõtlema, keda me siia elama meelitada tahame ja vastavalt sellele andmeid koguma ning planeeringuid tegema.

Targa eluruumi planeerimise jaoks hakkavad kättesaadavaks muutuma ka erinevad töövahendid, näiteks nagu linnaplaneerimistarkvara Spacemaker, mis arvestab uute elamupiirkondade rajamisel tuule, päikese ja müra tasemega. Lisaks võtab tarkvara arvesse ka elukeskkonna ilu ja majadest avanevat vaadet. Vaid paari minutiga saab tuua välja uue planeeritava arenduse plussid ja miinused ning näidata ära, millised tuulekoridorid seal tekiksid, kui palju oleks ruumides päikesevalgust ja kui palju arendus kaitseks sealseid elanikke liiklusmüra eest. Loodetavasti saavad sellised arvestused loomulikuks osaks ehitusprotsessist.

Selge on see, et andmete kasutamine elukeskkonna planeerimisel on veel lapsekingades, aga tore on tõdeda, et arengud üle maailma on selles osas sarnased ning see loob sünergiat ühisloomeks. Ja tore on näha ka seda arengut, et tuleviku keskkondi luuakse eelkõige inimeste reaalsetest soovidest ja huvidest lähtuvalt. Küllap saame neid häid tulemusi kõik koos varsti ka nautida.

Eeltoodud näidetest räägiti juuni keskel Digitaalehituse klastri poolt korraldatud rahvusvahelisel seminaril „Kuidas andmepõhise planeerimisega luua paremaid elukeskkondi?“. Vastust otsiti küsimusele, kuidas kaasaegne elukeskkond tekib – kas selleks kasutatakse kõiki võimalikke andmeid maksimaalselt ära ja kas seda peaks üldse tegema? Kas andmete alusel planeeritud elukeskkond on hea ja arvestab kõigi vajadustega? Ja üleüldse, võib-olla on nii, et me ise ei kujundagi elukeskkonda, vaid see areneb hoopis omasoodu ning kujundab hoopis inimest ümber?

Seminari ettekanded on järelkuulatavad.