Klastri uus tegevjuht Kuno Peek: „Elupõlise purjetajana väärtustan meeskonnatööd“

Detsembris liitus klastriga uus tegevjuht Kuno Peek. Kes Kuno on ning millega on ta varem tegelenud ja mis teda klastri juures paelus, sellest kirjutab ta ise siin pisut pikemalt.

Hariduselt olen analüütik. Olen lõpetanud EBSis ärijuhtimise ja organisatsiooni arendamise õppekavad. Minu senised töökogemused pärinevad põhiliselt IT vallast, telekomist ja riigisektorist.

Loomult pean end positiivseks inimeseks. Sport ja meri on mulle väga tähtsad. Olen II põlvkonna purjetaja ehk siis see purjetamise pisik pärineb mul isalt. Mu sõbrad ütlevad, et meri on mu trennikaaslane. Nii vist on ka. Tegelen ka rattasõidu, jooksmise ja rulatamisega, aga isegi neid treeninguid teen heameelega mere ääres. Purjetamine on õpetanud mulle palju meeskonnatööd. Merel ei saa üksi ühtegi otsust teha. Kogu meeskond laevas peab olema väga kursis, kuhu suunas laeva juhitakse. Seal antavad korraldused on selged ja konkreetsed. Merel omandatud meeskonnatööd ning selget juhtimisstiili rakendan ka tavaelus. Usun, et ka klastris on sellest kasu.

Töötades IT ja telekomi valdkonnas puutusin kortermajade ehitusprojektide raames kokku mitmete kinnisvarahaldajate- ja arendajatega. Pakkusime neile erinevaid tehnoloogiaid, näiteks nagu videovalve, internetiühendus, ATSid, kommunaalnäitude kauglugemine jne. Koostöös märkasin sageli seda, et arendajad ei suutnud ega tahtnud end panna n-ö lõpptarbija sussidesse. Ei mõeldud sellistele elementaarsetele asjadele nagu videovalve paigaldus või veenäitude automaatne kauglugemine või äpiga juhitavate fonosüsteemide rajamine. Ometigi nende kõige paremaks paigaldamiseks oleks pidanud vajalikud juhtmed vedama juba ehituse faasis. Koostööpartneritena tõime need juhtmed ise kohale ning andsime ehitajale. Nii said need paigaldatud ja lõpptarbijatel oli hiljem oma seadmeid ja teenuseid oluliselt lihtsam ja soodsam kasutusele võtta. Selliseid näiteid, kus kogesin, et lõpptarbijale ei mõeldud või kus mõeldi vaid väga kitsalt oma töölõigu raames ning koostööd ei tehtud, oli/on väga palju. See tegi mind kurvaks, sest nägin kui palju on ehitusvaldkonnas veel tegemata. Mõistan, et koostöö (huvi) puudumine on just eelkõige väiksemate ettevõtete probleem. Suuremad nähtavasti ei saa seda endale lubada.

Juhuseid elus ei ole. Kui mu elu on läinud nii, et ma olen märganud ehitussektoris teatud probleeme ja näinud võimalusi nende lahendamiseks, siis on üsna loomulik, et klastri tööpakkumine mind ka kõnetas. Tõesti, näen, et digitaliseerimise ja tehnoliigia abiga saab palju sektori probleeme ära lahendada. Ja usun, et digitaliseerimise areng liigub suurematelt ettevõtetelt väiksematele. Ehk kui suured näitavad ette ja võtavad digilahendused kasutusele, siis mõne aja pärast teevad seda ka väiksemad. Kasvõi sundolukorras (näiteks läbi nõudmiste allhankelepingutes jms).

Klastri töö juures paelus mind ka rahvusvahelistumine. Olen ekspordi ja välissuhtlusega varem mitmeti kokku puutunud. Tunnen, et see motiveerib mind ja sellesse tahan panustada. Esmalt soovin osapoolte (eelkõige klastri liikmete ja ametikandjate) huvid ära kaardistada ning siis leida sobivad välispartnerid, kellega koos neid huve realiseerida.

Lähiajal loodan teha mitmeid (virtuaalseid) kohtumisi, et mõista paremini klastri liikmete ambitsioone. Nendest vahetutest sisenditest lähtuvalt saan kokku panna ka oma isikliku ning klastri 2021. aasta tegevuskava.