Eksportturgude säilitamiseks on oluline vähendada süsinikujalajälge

22.06.2020

Eestlastel on väga suur süsiniku jalajälg. Oleme maailmas esimese kümne suurima süsiniku jalajäljega riigi seas. Selleks, et Eesti olukorda maailmakaardil parandada peaks iga majandusharu mõtlema, kuidas oleks võimalik co2 emissiooni vähendada.


Co2 heitmest Eesti ehitussektoris


Eesti ehitussektori co2 emissioon on umbes 40 protsenti. See number on saadud hinnates hoonete küttekulu ja energiakasutust, aga selle numbri sees ei arvestata hoonete ehitamiseks vajaminevate materjalide tootmise, transpordi ja jäätmete taaskasutamise co2 heidet. Nende arvutuste tegemiseks puuduvad meil hetkel veel piisavad andmed ja metoodika. Ent kindlasti on Eestis materjalide kasutusest tingitud jalajälg veel kordades väiksem kui hoonete energiatarbimisega seotud jalajälg. See vahekord muutub vastavalt sellele, mida energiatõhusamaks muutub hoonefond.


Selleks, et paremini selgitada, millised protsessid ja tegevused co2 jalajälge ehituses tekitavad, toome soomlaste poolt ehitusansmete põhjal loodud näite.


6-korruselise kortermaja Co2 jalajälg 50 aasta jooksul:



  1. 63% co2 emissioonist tekitab energiatarbimine;

  2. 37% co2 emissioonist on seotud hoone ehitamise, remondi ja lammutamisega (26% ehitusmaterjalide tootmine, 4% ehitusprotsess, 6% remont, 1% lammutamine).


Allikas: Ruuska & Häkkinen: “Erinevate tegurite olulisus hoonete kasvuhoonegaaside heitkogustes.” Rahvusvaheline jätkusuutliku tehnika ajakiri, 2014.


Kui rääkida co2 heitme vähendamisest ehitusvaldkonnas, siis teha on veel palju. Euroopa Komisjoni püstitatud eesmärkide kohaselt peavad süsinikdioksiidi heite vähendamiseks 2050. aastaks olema kõik hooned saavutanud n-ö liginullenergia taseme. Olemasolevate hoonete puhul on kulutõhus liginullenergiahoone tase madalam, kui uutele hoonetele kehtestatud A-energiatõhususe klass.


Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis koostas pikaajalise hoonete rekonstrueerimise strateegia, mis esitati selle aasta märtsis Euroopa Komisjonile kinnitamiseks. See on aluseks Euroopa struktuurifondidest vahendite eraldamisele rohelisema ja süsinikuneutraalse majanduse saavutamiseks.Loodavas strateegias pööratakse tähelepanu kõigile hoonetele, kuid suurim positiivne keskkonnamõju tuleneb olemasolevate eluhoonete rekonstrueerimisest. Olemasolevaid madala energiatõhususega maju on palju ja nende tüüpse arhitektuuri tõttu on lihtsam välja arendada tööstuslikke renoveerimislahendusi. Suure tõenäosusega suunatakse palju struktuurifondide vahendeid just hoonete rekonstrueerimiseks. Uuemate majadega energiatõhususe mõttes meil olulisi probleeme ei ole, sest äsja jõustunud liginullenergiahoone nõuet peavad kõik järgima. Nende puhul peaks hakkama rohkem tähelepanu pöörama ehitusmaterjalidele ja vaatama, et need oleksid võimalikult keskkonda säästvad.


Oht eksportturgudele


Keerulisem olukord co2 heitme vähendamiseks ehitussektoris on ehitusmaterjalidega. Meil puudub veel kindel süsteem, kuidas seda teha. Põhjamaad on selle tööga juba algust teinud põhjusel, et nende hoonetes kasutatav energia on madala kliimamõjuga. Seega on suhtelises mõttes olulisem vaadelda materjalide käitlemisest tulenevat keskkonnamõju. Meil on kindlasti võimalus neilt õppida, kuid seni kuni me teemaga ei tegele, võib see põhjustada meie ettevõtetele konkurentsiprobleeme. Kui meie välisturgudel tegutsevad ehitusettevõtted või ehitusmaterjalide tootjad ei oska arvutada oma ehitiste või toodete co2 jalajälge, siis võib juhtuda, et lähitulevikus kaotavad nad oma võimaluse nendel turgudel tegutsemiseks. See puudutab eriti põhjamaades, aga näiteks ka Prantsusmaal või Hollandis tegutsevaid ettevõtted. Praegu on teada, et uued ehitusmaterjalide co2 heitme vähendamiseks rakendatavad regulatsioonid hakkavad prognoositavalt Soomes kehtima juba aastal 2024, Norras 2022 ja Rootsis 2022. Eesti vastav poliitika on alles loomisjärgus.


Need regulatsioonid vaatavad energiatõhususest kaugemale, hõlmates iga üksiku hoone loomiseks, haldamiseks ning lõpuks ka lammutamiseks või taaskasutuseks kuluvaid ressursse. Seega tasub konkurentsis püsimiseks teema peale mõelda.


Meie konkurentsieelised


Olukord pole meie ettevõtete jaoks siiski lootusetu. Pigem vastupidi. Näeme, et Eesti võiks saada siin nii mõnegi konkurentsieelise võrreldes teiste Euroopa riikidega. Näiteks on ju teada, et puit ehitusmaterjalina on oluliselt keskkonnasäästlikum, kui paljud teised levinud materjalid. Mitmed riigid on hakanud eelistama puitehitisi just co2 vähese jalajälje tõttu ning palju kasutatakse puitu ka rekonstrueerimisel. Eesti Euroopa suurima puitmajade eksportijana võiks selles kontekstis pigem võita ning oma ärisid kasvatada. See eeldab, et meie ettevõtted peavad olema valmis oma toodangu co2 jalajälge tõendama erinevates riikides rakendatavaid metoodikaid arvestades. Viimased on siiski Euroopa Liidu tasandil standardiseeritud, kuid tõenäolised on teatud erisused. Ehitiste co2 jalajälje ühtseks tõendamiseks on kavandamisel ka euroopaülene Level(s) raamistik.


Ka Eesti digitaliseeritus annab meile eeliseid. Riikides, kus lähiaastatel kehtestatakse co2 heitme vähendamise regulatsioonid, luuakse ka ehitusmaterjalide andmebaasid, milles kaardistatakse ära enamlevinud ehitusmaterjalid ning nende tootmisel tekkiv co2 heide. Teada on, et loodavad andmebaasid on oma olemuselt küllaltki lihtsustatud. Kui me oma digioskuste ja -võimekusega looks Eestis toodetavatest ehitusmaterjalidest kvaliteetse andmebaasi, siis võiksime pakkuda oma teadmisi ja oskusi ka teistes riikides.


Selleks, et kogu siinne jutt ei jääks n-ö „võiks olla ja tuleks teha“jutu tasemele, siis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Digitaalehituse klaster planeerinud mitmeid tegevusi.


Ministeeriumisse on sellest aastast värvatud keskkonnasäästliku ehituse nõunik Ivan Sergejev, kelle üheks ülesandeks on ehitussektori co2 emissiooni vähendamise poliitika kujundamine. See võib hõlmata valdkonna regulatsioonide algatamist ning teavitustegevuste ja koolituste korraldamist


Ministeeriumis on loomisel e-ehituse platvorm, mis ühendab ehitatud keskkonnaga seotud andmed ja teenused ning teeb need ühest kohast mugavalt kättesaadavaks. See aitab muuta avaliku sektori teenused kiiremaks ja läbipaistvamaks, näiteks erinevate lubade ja kooskõlastuste menetlused hakkavad sujuma ladusamalt. Ühtlasi on erasektoril võimalus pakkuda platvormil ka oma teenuseid, mida saab hõlpsalt liidestada avalike andmetega ehitatud keskkonna kohta. Sinna hulka kuuluvad ka co2 jalajälje arvutamiseks vajalikud andmed, mis saavad tulevikus üha rohkem tähelepanu.


Nii ministeeriumis kui klastris tehakse palju koostööd lähiriikidega. Soomega on koostöö eriti tihe, sest nemad pööravad co2 vähendamisele väga palju tähelepanu. Soome soovib saavutada co2 neutraalsuse aastaks 2035 ning süsinikunegatiivsuse aastaks 2040. Ehitiste ja ehitusmaterjalide süsinikujalajälje vähendamine on üks osa väga ambitsioonikast kliimapoliitikast. Pole midagi parata, selle valdkonna teadmiste osas on soomlased meist ees, aga seda enam on meil võimalus neilt õppida.


Artikli autorid:


Madis Avi Digitaalehituse klastri juhatuse esimees ning Sirkel & Mall tegevjuht;

Ivo Jaanisoo, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juhataja.